12.05.2007 - Ankara - Kayseri

Hommikul ootas meid taaskord suurepärane hommikusöök, seekord värskelt pressitud apelsinimahla ja kuuma omletiga.
Kopeerisime üksteise pildid cd-le ja vahetasime muusikat. Aeg aga liikus halastamatult edasi ning varsti tuli meil teele asuda bussijaama suunas. Jõudsime ilusti 17.00 Kayseri bussile - kahju oli ära minna, kuid midagi polnud parata. Olime leidnud head sõbrad, kellega tahaks veel kunagi kindlasti kohtuda.

Bussisõit pidi kestma viis tundi, kuid see-eest oli buss äärmiselt mugav. Meile tegi palju nalja reisisaatja, kes käis bussisõidu alguses ringi ning tilgutas inimeste käte peale odekolonni - mille jaoks küll?:) See lõhn nüüd küll värskuse aroom ei olnud :)
Ma pean vahepeal ära mainima, et Türgi on ikka täiesti Euroopalik riik - lisaks sellele on inimesed alati abivalmis ning Eesti nõme stereotüüp Türgi pervertide kohta ei pea paika (noo lihtsalt neid pole!). Kui mina oleks pidanud valima, kas võtta 2007. aasta jaanuaris Türgi või Rumeenia Euroopa Liitu, siis oleksin kindlasti otsustanud esimese kasuks. Järgmine müüt, et "türklased vallutavad Euroopa!", ei ole ka tõsi - Türgis on head palgad (muide keskmine on tunduvalt kõrgem kui Eestis) ning sotsiaal- haridus- jm. süsteemid on täiesti kobedad. Nojah, muidugi maksud on ka tasemel ( 29 krooni bensiini liiter näiteks).
Türgi teedel on üldiselt ühes suunas vähemalt kaks rida. Seega meeldib bussijuhtidel ennast vahetevahel lõbustada bussiralliga, kus kaks bussi sõidavad kõrvuti radadel võidu - vahepeal saab üks ette, siis jälle teine. Ja niimoodi pool teed ühest linnast teise. Ka rahval on lõbus - "jeee, meie buss sai jälle ette!"

Kella 22.00 paiku jõudsime Kayserisse ning tasuta minibussiga saime bussijaamast linna. Kohtusime oma sealse võõrustaja Tanseliga kesklinnas, kes oli meile vastu tulnud koos oma korterinaabriga. Tansel elas Talase linnaosas - tegu siis n-ö üliõpilaste linnaosaga. Kokku elas korteris kolm meest. Minu ja Katrini kõhud polnud juba ammu toitu näinud, seega läksime lähedal asuvasse Türgi pitsabaari ja sõime Türgi traditsioonilist pitsat. Tegelikult on sellel üks teine nimi, aga praegu ei tule meelde.
Korterisse naasetes tõi üks tüüp poest kaks pudelit veini (vahemärkusena, et alko on Türgis kallis, normaalsed veinid algavad 15 YTL-st).
Jõime veini ja üritasime vestlust arendada - ainult üks meie võõrustajatest oskas enam-vähem inglise keelt. Kõik kolm olid harrastajad mägironijad ning andsid meile lootust, et ehk õnnestub mõnel järgneval päeval koos matkama minna.
Varsti keerasime ennast elutoas magama, lahtikäivatel vooditel. Ma ei saa aru, miks türklased ei taha tekikotte tunnistada... noo lihtsalt ei tunnista :P

11.05.2007 - Ankara

Hommikul ärkasime igaks juhuks 7.30 (rong pidi jõudma kell 8.00), kuid varsti selgus, et rong hilineb natukene. Meie võõrustaja oli juba rongijaamas vastas ning seega tuli tal oodata. "Natukene" osutus Türgi mõistes kaheks tunniks, mis arvestades, et tegu oli ekspress rongiga (mis kuskil vahepeal ei peatu), on suhteliselt kummaline.

Rongist maha tulles kohtusime oma võõrutajaga Farukiga (hospitalityclub'st), kes oli meile vastu tulnud koos oma sõbra Eraniga. Meid tervitati sõnadega "tere tulemast", mis tegi Ankara kohe esimesest hetkest koduseks. Sõitsime Faruki korterisse ning kasutasime võimalust värskendada ennast väikese duššiga. Samal ajal valmistasid poisid meile luksusliku hommikusöögi (nagu WOW). Tõsiseselt hea Türgi moodi hommikusöök oli.

Hommikusöök Türgi moodi

Seejärel asusime tutvuma linnaga. Kõigepealt külastasime Atatürki muuseumi/mausoleumi, mis on omaette ilus ja kolossaalne ehitis. Täiesti huvitav on vaadata, mis tasemel on Türgis Atatürki isikukultus - pole kohta, kus sa ei näeks seda nime koos illustreerivate fotode, skulptuuride või muude sümbolitega. Lapsed õpivad tema kohta juba esimeses klassis ning käivad agaralt ekskursioonidel külastamaks paiku, mis on seotud kõigi türklaste isaga.

Peale muuseumi külastust suundusime vaatetorni - mille nimetus oli muidugi Atatürki torn:) Vaade oli suurepärane - terve Ankara oli nagu peopesal.

Türklaste külalislahkusega kaasneb ka see, et nad ei lase oma külalistel mitte millegi eest (peaaegu) maksta. Mul ei ole üldiselt mingit probleemi ise maksta, aga kui kellelegi teisele pakub siirast rõõmu mulle välja teha, siis mis saab mul selle vastu olla. Kui millalgi avaneb võimalus võõrustada oma Türgi sõpru Eestis, siis teeme vastupidi:)
Vahepeal võtsime värskelt pressitud apelsinimahla ning käisime söömas "special" kebabit (ilma saiata, selline prae moodi).



Õhtu saabudes varusime supermarketist maasikaid, õlut ja õhtuks veini. Seejärel suundusime ülikoolilinnakusse, kus toimus suur kevadfestival kontsertide ja paljude teiste üritustega. Alguses chillisime niisama ühe ilusa purskkaevu juures, sõime maasikaid ja väikeseid rohelisi marju, mis maitsevad nagu toored ploomid (kui keegi teab, mis nende nimetus on, siis võiks mulle ka öelda) ja jõime õlut.

Maasikad söödud, läksime kontserti kuulama, kuid rahvast oli nii palju, et me ei näinud peaaegu mitte midagi. Mina saavutasin selle, et lõin oma varba vastu kivi veriseks ja kingatalla alla sain mõlgi.


Kell oli juba küllaltki palju, seega suundusime tagasi Faruki juurde. Õhtu möödus heas seltskonnas, väikese veiniga ja eesti muusika saatel. Õpetasime oma võõrustajatele natukene eesti keelt, kaerajaani ja eesti laule - kõigil oli lõbus. Meie võõrustajad rääkisid väga head inglise keelt ning tänu nendele saime palju uut ja huvitavat informatsiooni Türgi kohta.

10.05.2007 - Istanbul

Reisi õige esimene päev. Varajane check-in, kaks ja pool tundi lendu ja olimegi Istanbulis. Istabuli lennujaamas vahetasime raha (vahetustasu oli üldiselt 4 %, ühes kohas 2 %). Linnas on tavaliselt 0 %, aga noh, kuidagi oli linna ka vaja saada:) Kuigi meie tuttav oli soovitanud meil võtta shuttle bus, siis mingil imelikul põhjusel tekkis meil idee minna metrooga. Muidugi suutsime kohanimed sassi ajada ja väljusime 12 km enne õiget kohta:) Õnneks oli meid abistamas mustmiljon kohalikku - kohe otsiti meile välja õige buss ja saime veel põhjaliku linnaosade tuuri. Järgmiseks võtsime laeva Aasia poolele, ostsime rongijaamast ära piletid ning jätsime suured kotid pagasihoiulaekasse.

Kohutav kebab, ärge laske end selle ilusast välimusest eksitada...


Yerebatani tsistern

Sultanahmet

Tagasi Euroopa poolele ning alustasime väikese jalutuskäiguga linnas. Sõime kohutavat kebabit ja külastasime Yerebatani tsisterni (maa-alune palee) - mina siis juba teist korda. Saime Alperilt (meie tuttavalt) sõnumi, et saame kokku 16.30 Taksimi väljakul. Jalutasime natukene veel Sultanahmetil ning otsustasime minna jala Taksimi väljakule. Koha leidmine oli suhteliselt lihtne - alguses järgisime trammiteed ja pärast läksime lihtsalt ülesmäge:)
Alperiga jalutasime mööda peatänavat ning sõime spetsiaalset Türgi jäätist. Seejärel istusime ühte kohvikusse/baari ja jõime mõned õlled - Katrin võttis ka veini. Selle tunni-kahe jooksul, mis me seal istusime, jõudis baarman minusse sügavalt ära armuda; küsis mu kontakti (ega ma kade ei olnud, andsin ka) - nüüd saadab veel mõnikord praegugi sõnumeid oma igatsusest ja vajadusest mu siniseid silmi uuesti näha (ei saa enam rahulikult baaris ka istuda ilma, et kellegi südame murraks :S).

Türgi jäätis ja jäätisega kaasnevad trikid...

Katrin ja Alper baaris

Peale kohvikut jalutasime Bosporuse äärde, vaatasime paleesid ja otsustasime süüa õhtust ühes kenas restoranis. Toidu valik oli siiski ebatüüpiline - pasta:) Vaade oli ilus - olime peaaegu otse suure silla all. Mingi hetk märkasime, et kell on juba üheksa ning asusime kiirustades teele rongijaama suunas. Võtsime takso paadisadamasse - ütlesime juhile, et meil on kiire. Selle peale saime sõitu kuni 90 km/h imekitsastel tänavatel ning peaaegu ajasime alla ühe kärumehe. See-eest jõudsime õigeaegselt laevale.

Õhtune Bosporus :)

Kui me Kadiköy'sse jõudsime ning rongijaama uksest sisse astusime, oli Ankara rong juba kohal. Ma ei ole elu sees nii mugavat rongi näinud - meil oli kahene kupee, milles oli kõik alates kraanikausist kuni külmkapini ning isegi ust andis lukustada. Jätsime Alperiga hüvasti ning peagi hakkas rong vaikselt liikuma.
Me olime Lätist ostnud pudeli veini, tegime sellele otsa peale ning uni tuli õige magus :)

09.05.2007 Tartu - Pärnu - Riia

Kell 19.00 väljus buss Pärnusse. Enne seda sai veel terve pikk uurimustöö valmis kirjutatud, kahes loengus käidud ja toiduvarusid täiendatud. Bussis suutsin ilmselt pooltele inimestele närvidele käia sellega, et levitasin "oivalist" krevetisalati lõhna:) Kella 21.45 paiku jõudsime Pärnusse - huvitavaks asjaoluks oli see, et kui Tartus oli alko müük lubatud, siis pärnakad - ilmselt temperamentsemad - märjukest maitsta ei võinud.
Hambapasta, paar sokke ning võtsime kohad sisse bussijaamas. Puhus kõle tuul ning ainus mõte, mis meid lohutas oli see, et homme oleme juba soojas Türgis. Võibolla ka vähemal määral kaks viimast Poola õlu.
Buss jäi natukene hiljaks ja sisaldas suure hulga troppe, kuid sellest hoolimata olime kuskil kahe paiku Riias. Jagasime taksot kahe Vene naisterahvaga - vastikult kalliks on läinud öine taksosõit Riias - öösel topelthind ja ametliku taksomeetriga tuli 14-latine arve. Lennujaamas pugesime paariks tunniks magamiskottidesse tukkuma...

Türgi: eelvaade

Kes? Mina ja Katrin
Miks? Kolada viis päeva mööda Türgit ringi, et jõuda Elazigisse noorsootöötajate kontaktseminarile
Millal? 9-20. mai
Kuidas? Lennukiga Riiast Istanbuli, sealt öise rongiga Ankarasse... edasi bussi ja/või häälega