Hommikul tuli vara tõusta - kell 7 - sest meie sõbrad pidid tööle minema. Sõime hommikust, jätsime hüvasti ja hääletasime tagasi Kayserisse.
See on näide sellest, et peale kolme tundi und ma tegelikult ei ole unine :P
Hommikune Cappadochia
Kiirelt pakkisime kotid, kinkisime meie võõrustajatele Eesti kommi ja asusime teele linnast välja. Vähem kui viie minutiga olime auto peal, mis läks sinna kuhu vaja - Elazigisse (6-7 tundi autoga). Juht oli usaldusväärne - politseinik. Sõime vahepeal toast-i ja rikkusime vähemalt kahtekümmet erinevat liiklusreeglit. Suhtlemine oli taaskord keeruline - juhi inglise keele oskus oli sama halb, kui meie türgi keele oskus.
Elazigisse jõudsime kella seitsme paiku õhtul. Üritasime juhile seletada, et tahaksime leida odavat hostelit, kuid ta viis meid ühte neljatärnihotelli, mis kuidagi ei sobinud meie hinnaeelistustega. Hakkasime siis ise otsima mingisugust öömaja ning selle jaoks üritasime leida turismiinfot. Kogemata sattusime korra hoopis teatrisse (ups) ning olukord tundus kergelt lootusetu.
Korraga saabus meie juurde üks tagasihoidliku olemisega tegelane, kes pakkus meile oma abi. Tüüp oli hästi häbelik ja abivalmis, viis meid veel paar kallisse hotelli ja üritas meile hinda alla kaubelda (mis jäi ikka endiselt liiga kalliks).
Korraga tekkis tal idee, et me võime tema kodus ööbida. Ta ütles, et tema usk (islam) kohustab teda meid aitama ja ta väga tahab meid aidata. Uurisime, et ega asjast tüli ei teki - ta arvas, et kindlasti ei teki, et võibolla ema on natukene üllatunud aga mingeid probleeme kindlasti ei esine.
Seega varsti olimegi tõelise Türgi pere juures tõelises Türgi kodus. Meid võeti väga lahkelt vastu - ema tegi kohe süüa ning meie rääkisime Eestist ja eestlastest. Pereisa ei olnud kodus, ainult ema ja 2 poega. Täiesti uskumatu tundus see, kui usklikud võivad mõned inimesed olla - nad ei olnud isegi kunagi kohvikus ega ööklubis käinud, sest see olevat liiga patune. Rääkimata siis muust. Nende jaoks ei tundunud imelik küsida naisterahva kaalu või kui aus olla, siis ma ei usu, et nad üldse naisterahvatega nii lähedalt suhelnud olid varem kui praegu.
Üks noormees oli profipoksija, kel olevat lootust isegi olümpiale pääseda, teine oli tagasihoidlikum, ei osanud üldse inglise keelt. E-maili aadresse ei planeeritud selles peres varem teha, kui ülikool läbi - muidu segab ju õppimist! Ja ema oli muidugi kodune - kes siis pesu peseb ja süüa teeb? Lahe oli see, kuidas ta uuris, et milline on meie finantsolukord (mis tööd isa teeb) ja kas me ka vallalised oleme. Tundub, et traditsioonilistes peredes korraldab tähtsaid asju ikka ema. Aga me olime ju nagu inglid ka (oma siniste silmadega).
Kultuuridevahetus oli muidugi suurepärane - see on üks selliseid kogemusi, mida kuskilt mujalt ei saa - see lihtsalt juhtub juhuse tahtel. Tegime koos pilti ka - midagi mäletuseks.
Magamiseks saime endale oma toa oma vooditega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar