Hommikune äratus oli kell 7, sest tahtsime varakult Cappadochiasse rändama minna. Kahjuks ei olnud meil võimalik minna planeeritud 8.30 bussiga, mis alustas teed ööbimiskoha lähedalt, kuid see-eest õnnestus meil peale väikest seiklust kesklinna ja bussijaama vahepeal jõuda 9.00 bussile Göremesse. Sõit kestis tund ja 20 minutit.
Göremes külastasime vabaõhumuuseumit (10 YTL), seal oli palju chimney-maju ja kirikuid - üks vanem kui teine (kõik nad pärinesid varakristlikest aegadest Türgis). Üldiselt võib öelda, et kui oled näinud ühte, olid näinud neid kõiki (ja selleks ei ole vaja isegi muuseumi minna).
Göremes külastasime vabaõhumuuseumit (10 YTL), seal oli palju chimney-maju ja kirikuid - üks vanem kui teine (kõik nad pärinesid varakristlikest aegadest Türgis). Üldiselt võib öelda, et kui oled näinud ühte, olid näinud neid kõiki (ja selleks ei ole vaja isegi muuseumi minna).
Peale vabaõhumuuseumi külastust otsustasime hääletada Ucisari, kogu ala kõrgemasse punkti, kus asub kindlus. Kohe peatus esimene auto ja viis meid natukene edasi. Tõstsime uuesti käe - jälle peatus esimene auto. Seekord oli tegu giidi-hotellipidajaga, kes pidas oma kohustuseks näidata meile parimaid panoraamvaateid ja sõidutada meid siia-sinna ringi, et näidata kõige ilusamaid kohti. Ja need vaated olid tõepoolest vapustavad.
Göreme org...
Göreme org...
Tuvide org
Muuseas pakkus sõbralik türklane meile võimalust oma pansionis tasuta ööbida või kui me seda ei taha, et me võtaks ta telefoninumbri ja helistaks, kui meil peaks midagi vaja olema. Tüüp oli meie pärast nii mures - kaks tüdrukut ja üksinda - nii ohtlik ju.
Ucisari kindlusest (pilet 1,5 YTL ISIC) võis näha kogu Cappadochiat. Cappadochia tähendab tõlkes tegelikult ilusate hobuste maad. Ucisar on kogu ümbruskonna kõrgeim punkt - vanasti saadeti siit suitsusignaale. Must suits tähendas lähenevat ohtu - vaenlane ligineb - pugege maa-alustesse linnadesse peitu! Valge suits aga tähistas ohu möödumist - nüüd on jälle julge välja tulla.
Ucisari kindlusest (pilet 1,5 YTL ISIC) võis näha kogu Cappadochiat. Cappadochia tähendab tõlkes tegelikult ilusate hobuste maad. Ucisar on kogu ümbruskonna kõrgeim punkt - vanasti saadeti siit suitsusignaale. Must suits tähendas lähenevat ohtu - vaenlane ligineb - pugege maa-alustesse linnadesse peitu! Valge suits aga tähistas ohu möödumist - nüüd on jälle julge välja tulla.
Korraga kogunesid taevasse mustad pilved ning õhus oli tunda "vaikust enne tormi". Ostsime endale paar kivist muna ning asusime ruttu hääletama. Esimene auto peatus just sel hetkel, kui langesid esimesed vihmapiisad. Me tahtsime minna Kaymaki maa-alusesse linna ning kui me seda kohta autos olnud noormeestelt küsisime, siis nad kehitasid õlgu ja ütlesid, et ok, sinna nad just lähevadki.
Pärast tuli muidugi välja, et neil polnud algselt plaanis minna kaugemale kui 100 m poeni :) Igal juhul jõudsime edukalt Kaymaki maa-aluse linna juurde, kus meile tehti koheselt piletid välja. Kui üritasime ise maksta, siis vaadati meid väga kurja pilguga - et nagu nalja teete või? Tüübid tulid ise ka meiega maa-alusesse linna. Linnal oli kokku seitse korrust allpool maapinda ning käigud olid nii kitsad, et vahepeal tuli lausa kükkis käia. Ütleme, et inimesel üle 185 cm või üle 80 kg pole seal küll võimalik liikuda (ma kahtlustan). Parim nali oli muidugi see, kui me olime seitse korrust maa all ja vool läks ära. Õnneks päästsid meid telefonid ja fotoka välk :)
Cherefe! (või kuidas see nüüd oligi...)
Järgmine idee oli sõita natukene Cappadochias ringi ning seda me ka tegimegi. Üks poistest haaras poest pudeli veini ning suundusime jõe äärde karjamaale piknikule. Ma ei saa mainimata jätta, et vahepeal õnnestus meil manustada suhteliselt suur kogus dondürmad (jäätist noh :p).
Piknikukoht oli minu ja Katrini jaoks suhteliselt kummaline - selles jões ja rohtu kasvanud karjamaas ei olnud midagi erilist (samas kui mujal ümberringi olid ju ilusad mäed!). Aga vähemalt seltskond oli tore. Üritasime tüüpe harida keskkonnakaitse kohapealt, aga see oli lootusetu üritus. Jõgi oli nende jaoks kanalisatsioonitoru, mitte koht kus ujumas käia. Ega täiskasvanud inimesi ümber ei kasvata.
Peale pikniku sõitsime tagasi Ucisari (mainin ära, et autojuht jõi ainult pool topsi veini, seega oli ta täiesti konditsioonis autojuhtimiseks). Meie uutel sõpradel tekkis idee minna mootorratastega sõitma - mõeldud-tehtud. Kihutasime oma kaks tundi ümbruskonnas ringi - nägime imelisi vaateid ning nautisime kiirust.
Pärast tuli muidugi välja, et neil polnud algselt plaanis minna kaugemale kui 100 m poeni :) Igal juhul jõudsime edukalt Kaymaki maa-aluse linna juurde, kus meile tehti koheselt piletid välja. Kui üritasime ise maksta, siis vaadati meid väga kurja pilguga - et nagu nalja teete või? Tüübid tulid ise ka meiega maa-alusesse linna. Linnal oli kokku seitse korrust allpool maapinda ning käigud olid nii kitsad, et vahepeal tuli lausa kükkis käia. Ütleme, et inimesel üle 185 cm või üle 80 kg pole seal küll võimalik liikuda (ma kahtlustan). Parim nali oli muidugi see, kui me olime seitse korrust maa all ja vool läks ära. Õnneks päästsid meid telefonid ja fotoka välk :)
Peale maa-aluse linna külastamist tegid poisid - Kubilay ja Ismail - meile ettepaneku lõunat sööma minna. Väljas sadas kõvasti ja võtsime ettepaneku vastu. Sõitsime tagasi Ucisari, kus üks poistest omas (pigem ma siiski kahtlustan, et ta isa omas) kohvikut. Kahjuks ei osanud noormehed eriti inglise keelt ja rääkisid selle asemel prantsuse keelt, kuid kuidagi me suheldud saime. Sõime ära suure hulga Türgi pitsat ja jõime õlut. Selle aja peale oli vihmasadugi järgi jäänud ja väljas säras taaskord päike.
Cherefe! (või kuidas see nüüd oligi...)
Järgmine idee oli sõita natukene Cappadochias ringi ning seda me ka tegimegi. Üks poistest haaras poest pudeli veini ning suundusime jõe äärde karjamaale piknikule. Ma ei saa mainimata jätta, et vahepeal õnnestus meil manustada suhteliselt suur kogus dondürmad (jäätist noh :p).
Piknikukoht oli minu ja Katrini jaoks suhteliselt kummaline - selles jões ja rohtu kasvanud karjamaas ei olnud midagi erilist (samas kui mujal ümberringi olid ju ilusad mäed!). Aga vähemalt seltskond oli tore. Üritasime tüüpe harida keskkonnakaitse kohapealt, aga see oli lootusetu üritus. Jõgi oli nende jaoks kanalisatsioonitoru, mitte koht kus ujumas käia. Ega täiskasvanud inimesi ümber ei kasvata.
Peale pikniku sõitsime tagasi Ucisari (mainin ära, et autojuht jõi ainult pool topsi veini, seega oli ta täiesti konditsioonis autojuhtimiseks). Meie uutel sõpradel tekkis idee minna mootorratastega sõitma - mõeldud-tehtud. Kihutasime oma kaks tundi ümbruskonnas ringi - nägime imelisi vaateid ning nautisime kiirust.
Peale mootorrattasõitu jõime klaasi teed ning käes oli aeg hakata mõtlema Kayserisse tagasi saamise peale (pimedaks läheb siin 20 minutiga). Poisid üritasid meile kolmes erinevas külas bussi leida, kuid vabu kohti ei olnud. Leppisime kokku, et tuleme neile järgmisel õhtul uuesti külla (järgmiseks päevaks olime planeerinud oma Kayseri võõrustajatega matka) ning asusime hääletama. Alla minuti ja saime peale. Autojuht viis meid ilusti meie maja juurde ära (veelkord: külalislahkus!).
Ostsime endale natukene tomateid ja suundusime oma võõrustaja juurde. Kuigi olime tohutult väsinud, istusime seltskonnaga koos veel natukene üleval ja üks võõrustaja sõber mängis meile Türgi traditsioonilist muusikat. Korteris oli 5 Türgi meest ja meie, aga ma võin südamerahuga öelda, et ohu protsent oli null.
Uni tuli see õhtu hea...
Ostsime endale natukene tomateid ja suundusime oma võõrustaja juurde. Kuigi olime tohutult väsinud, istusime seltskonnaga koos veel natukene üleval ja üks võõrustaja sõber mängis meile Türgi traditsioonilist muusikat. Korteris oli 5 Türgi meest ja meie, aga ma võin südamerahuga öelda, et ohu protsent oli null.
Uni tuli see õhtu hea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar