Hommikul ärkasime igaks juhuks 7.30 (rong pidi jõudma kell 8.00), kuid varsti selgus, et rong hilineb natukene. Meie võõrustaja oli juba rongijaamas vastas ning seega tuli tal oodata. "Natukene" osutus Türgi mõistes kaheks tunniks, mis arvestades, et tegu oli ekspress rongiga (mis kuskil vahepeal ei peatu), on suhteliselt kummaline.
Rongist maha tulles kohtusime oma võõrutajaga Farukiga (hospitalityclub'st), kes oli meile vastu tulnud koos oma sõbra Eraniga. Meid tervitati sõnadega "tere tulemast", mis tegi Ankara kohe esimesest hetkest koduseks. Sõitsime Faruki korterisse ning kasutasime võimalust värskendada ennast väikese duššiga. Samal ajal valmistasid poisid meile luksusliku hommikusöögi (nagu WOW). Tõsiseselt hea Türgi moodi hommikusöök oli.
Hommikusöök Türgi moodi
Seejärel asusime tutvuma linnaga. Kõigepealt külastasime Atatürki muuseumi/mausoleumi, mis on omaette ilus ja kolossaalne ehitis. Täiesti huvitav on vaadata, mis tasemel on Türgis Atatürki isikukultus - pole kohta, kus sa ei näeks seda nime koos illustreerivate fotode, skulptuuride või muude sümbolitega. Lapsed õpivad tema kohta juba esimeses klassis ning käivad agaralt ekskursioonidel külastamaks paiku, mis on seotud kõigi türklaste isaga.
Peale muuseumi külastust suundusime vaatetorni - mille nimetus oli muidugi Atatürki torn:) Vaade oli suurepärane - terve Ankara oli nagu peopesal.
Türklaste külalislahkusega kaasneb ka see, et nad ei lase oma külalistel mitte millegi eest (peaaegu) maksta. Mul ei ole üldiselt mingit probleemi ise maksta, aga kui kellelegi teisele pakub siirast rõõmu mulle välja teha, siis mis saab mul selle vastu olla. Kui millalgi avaneb võimalus võõrustada oma Türgi sõpru Eestis, siis teeme vastupidi:)
Vahepeal võtsime värskelt pressitud apelsinimahla ning käisime söömas "special" kebabit (ilma saiata, selline prae moodi).
Õhtu saabudes varusime supermarketist maasikaid, õlut ja õhtuks veini. Seejärel suundusime ülikoolilinnakusse, kus toimus suur kevadfestival kontsertide ja paljude teiste üritustega. Alguses chillisime niisama ühe ilusa purskkaevu juures, sõime maasikaid ja väikeseid rohelisi marju, mis maitsevad nagu toored ploomid (kui keegi teab, mis nende nimetus on, siis võiks mulle ka öelda) ja jõime õlut.
Türklaste külalislahkusega kaasneb ka see, et nad ei lase oma külalistel mitte millegi eest (peaaegu) maksta. Mul ei ole üldiselt mingit probleemi ise maksta, aga kui kellelegi teisele pakub siirast rõõmu mulle välja teha, siis mis saab mul selle vastu olla. Kui millalgi avaneb võimalus võõrustada oma Türgi sõpru Eestis, siis teeme vastupidi:)
Vahepeal võtsime värskelt pressitud apelsinimahla ning käisime söömas "special" kebabit (ilma saiata, selline prae moodi).
Õhtu saabudes varusime supermarketist maasikaid, õlut ja õhtuks veini. Seejärel suundusime ülikoolilinnakusse, kus toimus suur kevadfestival kontsertide ja paljude teiste üritustega. Alguses chillisime niisama ühe ilusa purskkaevu juures, sõime maasikaid ja väikeseid rohelisi marju, mis maitsevad nagu toored ploomid (kui keegi teab, mis nende nimetus on, siis võiks mulle ka öelda) ja jõime õlut.
Maasikad söödud, läksime kontserti kuulama, kuid rahvast oli nii palju, et me ei näinud peaaegu mitte midagi. Mina saavutasin selle, et lõin oma varba vastu kivi veriseks ja kingatalla alla sain mõlgi.
Kell oli juba küllaltki palju, seega suundusime tagasi Faruki juurde. Õhtu möödus heas seltskonnas, väikese veiniga ja eesti muusika saatel. Õpetasime oma võõrustajatele natukene eesti keelt, kaerajaani ja eesti laule - kõigil oli lõbus. Meie võõrustajad rääkisid väga head inglise keelt ning tänu nendele saime palju uut ja huvitavat informatsiooni Türgi kohta.
Kell oli juba küllaltki palju, seega suundusime tagasi Faruki juurde. Õhtu möödus heas seltskonnas, väikese veiniga ja eesti muusika saatel. Õpetasime oma võõrustajatele natukene eesti keelt, kaerajaani ja eesti laule - kõigil oli lõbus. Meie võõrustajad rääkisid väga head inglise keelt ning tänu nendele saime palju uut ja huvitavat informatsiooni Türgi kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar