14 mai 2007

14.05. 2007 - Kayseri mäevallutamine ja tagasi Cappadochiasse :)

Magasime mõnusalt kella kümneni ning seejärel sõime hommikust (maasikatega! :D ). Kuigi olime planeerinud selle päeva matkamiseks oma võõrustajatega, siis selgus, et neil siiski ei ole aega minna meiega kõrgematesse mägedesse matkama. Selle asemel soovitasid nad meil minna vaatama mingeid lähedal asuvaid varemeid. Seda me muidugi teha ei tahtnud ning otsustasime vallutada läheduses asuva tipu (umbes 2000 m). Alustuseks võeti meid peale ja viidi mäe jalamile (ilma hääletamata), nägime teel ka kilpkonna. Seejärel jalutasime kuskil kilomeetri ning kaalusime hääletamist juhul, kui mõni auto peaks mööda minema. Auto tuligi ja otse loomulikult võttis meid peale. Tõus oli päris järsk ja vahepeal sõitsime otse kuristiku serval. Üleval asusime hoolega klõpsima - vaated olid suurepärased.





Muidugi selgus, et juht oli ainult meie pärast sinna tulnud ning kibeles nüüd meid tagasi alla viima. Meie seletamine, et tahame jala tagasi alla minna - matkata - ei jõudnud talle üldse kohale. Lõpuks ta siiski sõitis meist mööda ning suundus allapoole - meie aga alustasime retke mäe otsast alla lõbusalt lauldes.
Kui olime jõudnud poole mäe peale märkasime, et sama autojuht ikka ootab meid. Ei tahtnud ta aega rohkem raisata ning nõustusime ülejäänud tee autoga alla sõitma. Vaene tegelane oli nii mures meie pärast ikka.
Võtsime oma ööbimiskohast õhtuks asjad kaasa ning asusime teele bussijaama suunas eesmärgiga minna Göremesse. Saime õnnelikult 15 minutit enne bussi väljumist viimased vabad kohad (ilmselt broneeringu tühistus).
Kell 18.30 olime Göremes. Mõtlesime, et teeme ühe väikese matka enne Ucisari minekut - matkamiskohaks valisime Zelve kanjoni. Kanjon oli võrratu - imelised kaljud, kaljumajad ja hobused.







Ainus asi, mis meile muret tegi oli see, et kanjoni lõppu ei paistnud kuskilt ja kohe-kohe hakkas pimedaks minema. Lõpuks saime kanjonist välja ja leidsime teeraja, mis viis tagasi Göremesse. Päike loojus, ümberringi hämardus ning kaljud said kauni mõistatusliku ilme. Tagasi Göremesse jõudsime juba täielikus pimeduses. Kokku tuli umbes 10 km pikkune pisikene rännak.







Helistasime oma Ucisari tuttavatele ning nad lubasid meile järgi tulla. Mina sain hakkama suurepärase teoga ning suutsin saata meie Kayseri tuttavatele eksitava sõnumi, millega palusin neil meiega kohtuda Göreme kesklinnas pargis mošee lähedal. Pärast oli tükk tegu seletada, et tegelikult ikka ei ole vaja, et nad sinna tuleks :D
Ootamine oli tüütu tegevus, seega võtsime Katriniga pudeli veini, mis kohalike arvates oli alla igasugust arvestust (issand te joote seda 6 YTL äädikat?). Aga noh, minumeelest ei saanud kurta.
Varsti oli meie transport kohal ning suundusime Ucisari Ismaili juurde, kus oli veel peale tema ta noor sugulane. Kubilay oli sõitnud töö asjus Kayserisse, seega jäime teda ootama. Jõime natukene gini ja viskit (kes mida) ja ajasime juttu. Kui Kubilay tuli, läksime kohvikusse ja chillisime seal edasi. Magama saime kuskil kella nelja paiku - oma privaatsesse tuppa.

Kommentaare ei ole: