12 mai 2007

12.05.2007 - Ankara - Kayseri

Hommikul ootas meid taaskord suurepärane hommikusöök, seekord värskelt pressitud apelsinimahla ja kuuma omletiga.
Kopeerisime üksteise pildid cd-le ja vahetasime muusikat. Aeg aga liikus halastamatult edasi ning varsti tuli meil teele asuda bussijaama suunas. Jõudsime ilusti 17.00 Kayseri bussile - kahju oli ära minna, kuid midagi polnud parata. Olime leidnud head sõbrad, kellega tahaks veel kunagi kindlasti kohtuda.



Bussisõit pidi kestma viis tundi, kuid see-eest oli buss äärmiselt mugav. Meile tegi palju nalja reisisaatja, kes käis bussisõidu alguses ringi ning tilgutas inimeste käte peale odekolonni - mille jaoks küll?:) See lõhn nüüd küll värskuse aroom ei olnud :)
Ma pean vahepeal ära mainima, et Türgi on ikka täiesti Euroopalik riik - lisaks sellele on inimesed alati abivalmis ning Eesti nõme stereotüüp Türgi pervertide kohta ei pea paika (noo lihtsalt neid pole!). Kui mina oleks pidanud valima, kas võtta 2007. aasta jaanuaris Türgi või Rumeenia Euroopa Liitu, siis oleksin kindlasti otsustanud esimese kasuks. Järgmine müüt, et "türklased vallutavad Euroopa!", ei ole ka tõsi - Türgis on head palgad (muide keskmine on tunduvalt kõrgem kui Eestis) ning sotsiaal- haridus- jm. süsteemid on täiesti kobedad. Nojah, muidugi maksud on ka tasemel ( 29 krooni bensiini liiter näiteks).
Türgi teedel on üldiselt ühes suunas vähemalt kaks rida. Seega meeldib bussijuhtidel ennast vahetevahel lõbustada bussiralliga, kus kaks bussi sõidavad
kõrvuti radadel võidu - vahepeal saab üks ette, siis jälle teine. Ja niimoodi pool teed ühest linnast teise. Ka rahval on lõbus - "jeee, meie buss sai jälle ette!"



Kella 22.00 paiku jõudsime Kayserisse ning tasuta minibussiga saime bussijaamast linna. Kohtusime oma sealse võõrustaja Tanseliga kesklinnas, kes oli meile vastu tulnud koos oma korterinaabriga. Tansel elas Talase linnaosas - tegu siis n-ö üliõpilaste linnaosaga. Kokku elas korteris kolm meest. Minu ja Katrini kõhud polnud juba ammu toitu näinud, seega läksime lähedal asuvasse Türgi pitsabaari ja sõime Türgi traditsioonilist pitsat. Tegelikult on sellel üks teine nimi, aga praegu ei tule meelde.
Korterisse naasetes tõi üks tüüp poest kaks pudelit veini (vahemärkusena, et alko on Türgis kallis, normaalsed veinid algavad 15 YTL-st).
Jõime veini ja üritasime vestlust arendada - ainult üks meie võõrustajatest oskas enam-vähem inglise keelt. Kõik kolm olid harrastajad mägironijad ning andsid meile lootust, et ehk õnnestub mõnel järgneval päeval koos matkama minna.
Varsti keerasime ennast elutoas magama, lahtikäivatel vooditel. Ma ei saa aru, miks türklased ei taha tekikotte tunnistada... noo lihtsalt ei tunnista :P

Kommentaare ei ole: