20.05.2007 - tagasi koju!

Hommikune äratus oli vastikult vara, kuid ikkagi olid mingid tegelased, kes valmis ei saanud ja kelle järgi tuli passida ja passida.
Enamik meist lendas Istanbuli ning sealt edasi mindi juba lahku. Sebisin lätlastele öömaja Istanbulis, kuid nad ikkagi otsustasid vaid kotid mu tuttava juurde jätta ja ööbida telgiga Sinise mošee juures.

Meie projekti nimi oli "Let's do it together!" ja sealt kujunes ka välja projekti rahvast ühendav lausepaar: "Let's do it together again?" ja vastus: "Of course, habibi!". See ei kõla siin nii hästi kui päriselt, aga ikkagi.
Lendasime Turkish Airlines'iga Riiga - lennuk on poole mugavam kui AirBaltic, antakse korralikult süüa ja juua ning lennuajad ja hinnad on kohati paremad kui AirBalticul. Soovitan soojalt :)
Negatiivne oli muidugi see, et kuna keegi oli oma telefoni lennuki WC-sse unustanud, siis otsiti lennukit pommihirmus läbi, meid pandi kuskile ooteruumi ja pidime mitu tundi ootama. Lisaks sellele olid veel topeltturvakontrollid jms. Aga tulema me saime. Sõime Riias jäätist ning ronisime Riia - Tartu bussile, mis on üliõpilase jaoks tunduvalt odavam kui reis Tartust Tallinna.

19.05.2007 - Elazig (viimane päev)

See päev pidi siis olema projektide loomise päev. Esimene negatiivne osa oli selles, et inimesed jagati suvaliselt gruppideks ilma, et keegi oleks saanud valida partereid vastavalt huvidele ja eelistustele. Vaatamata sellele juhtus meil asjalik grupp ning me panime oma eelarve, kava jm ilusti klappima - muidugi selle asja korraldamine antud vahenditega on küsitav. Kuigi Taskan lubas asja ära teha. Teine asjalik projektiidee oli selles grupis, kus Katrin oli st. seal saadi ka vähemalt raamistik klappima ja summad enam-vähem, kuigi ma ei usu, et see projekt toimuma saab. Selle-eest kontaktid, mis said loodud väljaspool programmitegevusi olid väärtuslikud ning leidsid ka rakendust tulevastes projektides. Õhtul läksime linna ainsasse ööklubisse (okei, rohkem baari) peole. Järgnevalt mõned rõõmsad peomeeleolus inimesed.

Ja grupikas!

Meil sai ikka pidevalt nalja - viimasel õhtul sai raudseks kolmikuks mina, Kati ja Zigi - baltimaadel on ikka omamoodi huumor. Muidugi kui me ööklubist tagasi jõudsime ootas meid ees üllatus - esimese õhtu noormees (Türgi perest) oli tulnud hüvasti jätma. Ta tõi meile kingitused (pearätid) ja siis rääkis mulle, et "Soon I will finish the school and then I will go to work, then I will earn a lot of money nad then I will come to Estonia. And then I will ask you a question". Jee-jee.. nii et varsti on oodata pulmalisi türgist ukse taga. Einoo tore küll, aga millest tuleb selline ego inimestel, et nad arvavad, et mul võiks vähimgi huvi nende vastu olla? Nojah antud juhul tundus vist meesterahva jaoks loogiline, et kui tal on hea töö ja palju raha, et miks siis naine teda tahtma ei peaks.. Oi jah, mõnel on veel palju õppida siin ilmas:)

18.05.2007 - Harput ja Hamam (Elazig)

Jätan siinkohal hommikupooliku vahele ning suundun kohe pärastlõunasse, kui külastasime Harputi varemeid. Harpput oli kunagi iidne linn ja kindlus, mis valvas kaubateed läänest itta (ja vastupidi). Praeguseks ei ole sellest enam palju järel, kuid mäed ümbruskonnas on ilusad ning eemalt paistab isegi paar järvekest.

3 lätlast, 1 eestlane, 1 iraaklane ja 2 türklast
(no ma kõiki nimesid ju ei mäleta :P)

Zigi lendab vol.1

Zigi lendab vol. 2

Kati lendab :P

Zigi võimleb :D

See pidi Allah'i nimetissõrm olema, mis näitab taevasse... noo minuarust ei ole nimetissõrm, tee mis tahad...

Rõõmsad lapsed...

Ja kohustuslik grupikas!

Peale Harputi külastust suundusime tagasi hotelli, kus soovijatel oli võimalus külastada hamami (muidugi oma raha eest). Kuidagi imelik - ei ole soe aga on vastikult niiske - huvitav mis selle asja mõte oli? Mingi hetk läks asi käest ära ning muutus üleüldiseks veesõjaks, mis küll jahutas päris hästi aga ehmatas saunast suure hulga inimesi minema. Teised jätkasid aga samas vaimus kuni meid sealt lihtsalt välja tõesteti.
Õhtul toimus ka n-ö kultuuridevahetamiseõhtu, mil iga riik pidi ennast tutvustama ning oma sööke pakkuma. Tänu halvale korraldusele selgus korraga, et aega on jube vähe ning igal riigil on ainult 5 minutit oma riigi tutvustamiseks ning tehke aga siva. See muidugi tähendas, et minu pikk ettekanne Eesti ajaloost, mida ma olin 2 tundi ette valmistanud, jäi ära (ausõna, see oleks huvitav olnud, näiteks Jüriöö ülestõusu kohapeal pidime Katiga laulma viimse reliikvia vastavat laulu jne) ning ära jäid ka kaerajaan (hiljem siiski tegime) ja regilaulud. Aga noh, me oleme ju eesti fanaatikud ka :)
Selle eest Vana Tallinnast ilma ei jäänud keegi - mina olin muidugi see, kes pidi demostreerima, kuidas Vana Tallinna juuakse - ikka paljalt. Kõik koledasti kartsid.

Eesti laud, seekord väga väikese valikuga aga siiski vist parim kohal olnutest...

Õhtu lõpetuseks oli selline tore sündmus, kus ma läksin vannituppa hambaid pesema, keegi oli jätnud põranda kuivatamata ning ma libastsin märjal põrandal ja kukkusin tagurpidi vanni.. tore eksole :)

17.05.2007 - endiselt Elazigis

Järgmine päev oli nagu päev ikka - asjalik ta just ei olnud - pidime mingit oma saart ehitama (kus mehi söödi õhtusöögiks) ja üldiselt oli selline lastemäng.
Mulle käis kohutavalt närvidele korraldaja, kes ise (nii nagu ta väitis) oli Euroopa Noored Türgi büroo ametlik koolitaja ja tegi omaarust presentatsiooni uuest "Youth in Action" programmist, kus ta pooltest asjadest ei teadnud mitte midagi (isegi mina teadsin rohkem kuigi olen vaid põgusalt osade asjadega tutvunud) ning ma pidin teda pidevalt parandama. Muidugi enamus ei pannud tema ebakompetentsust tähele, sest paljud osalejatest ei olnud üldse midagi kunagi ise korraldanud (huvitav-huvitav, meil oli nagu ikka action 4.3 mis eeldaks, et osadel inimestel on mingitki aimu asjast). Ühesõnaga igav päev...

Mina, Katrin ja Mia

Me Katiga lõbustasime ennast sellega, et käisime linnas otsimas alkopoodi, mis oli ikka väga keeruline. Samas lõpuks me ikkagi saime selle pudeli veini, mida tahtsime.

Kola Turka. Ehk siis tegelikult Türgi vein :)

Õhtul pidi toimuma muusikaõhtu kitarri saatel - paar inimest oskasid isegi kitarri mängida - kahjuks teised ei teadnud neid laule, mida nad mängida oskasid. Lõpetasime õhtu chillides Läti toas :D

16.05.2007 - projekti algus (Elazig)

Hommikul ootas meid taaskord hommikusöök (siin Türgis võib paksuks minna) ja oligi aeg jätta hüvasti oma Türgi perega ja suunduda kohta, kus projekt toimus. Muidugi oli selleks kohaks see nelja tärni hotell, kuhu meid autojuht eelmisel õhtul toonud oli. Meie esimeseks probleemiks sai igavene tubade jagamise küsimus: kui raske on aru saada sellest, et me tahame Katriniga ühte tuppa, sest ma tahan ta šampooni jne? :P Anyway, oma tahtmise me seekord saime (nagu alati :D).
Projekt hakkas pihta nagu projekt ikka. Tutvumisasjad jne. Projekti korraldus jättis soovida - kohe oli näha, et mõni inimene kohe ei sobi trainer'iks. Mis see sisuliselt tähendab on lõputu ootamine ja mõttetu ajaraiskamine.
Kohal oli ka lahedaid tegelasi - näiteks neli lätlast (Zigi kui hull mees ja siis veel Alvis kui fotohuviline, tüdrukud olid toredad aga natuke liiga omaettehoidvad). Siis oli ka veel üks iraaklane Hollandist, Taiwani tüdruk Mia (hästi armas) ja India päritolu Briti tüüp. Türklasi oli palju, olid ka mõned väga imelikud rumeenlased, kaks bulgaarlast ja veel mingit rahvast.
Lõunaks oli tüüpliselt kebab (see taldrikul serveeritav) ja õhtuks midagi väga igavat (ei olnud just Türgi kokakunsti suursaavutused).
Esimesel õhtul läksime ühte huvitavasse vesipiibukohvikusse, kus sai (üllatus-üllatus) vesipiipu ja teed. Mängis elav muusika ning julgematel avanes võimalus tantsida. Tropp Türgi korraldaja otsustas mulle rääkida kui ilusad sinised silmad mul on ja et ma meeldin talle. Ja mis siis nagu, et mis ma ütlema peaks? Nagu millegi pärast loodetakse, et ma reageerin kuidagi sellele või olen vaimustuses. Ega ikka ei ole küll.

Kati naudib kirsi vesipiipu...

Hull lätlane Zigi ja Malta tantsutüüp

Live-band :)

Armsatel korraldajatel tuli muidugi idee arve võrdselt kõigi vahel ära jagada, mis ei olnud paljude jaoks aus ja paljude jaoks taskukohane, aga see selleks.
Õhtut jätkasime lätlaste toas (oli vist), kus pool rahvast kogunes kokku ja sai psühhot, "I never..." ja teisi toredaid joomis- ja pihtimismänge mängitud.

15.05.2007 - Hääletamine Elazigisse

Hommikul tuli vara tõusta - kell 7 - sest meie sõbrad pidid tööle minema. Sõime hommikust, jätsime hüvasti ja hääletasime tagasi Kayserisse.

See on näide sellest, et peale kolme tundi und ma tegelikult ei ole unine :P

Hommikune Cappadochia

Kiirelt pakkisime kotid, kinkisime meie võõrustajatele Eesti kommi ja asusime teele linnast välja. Vähem kui viie minutiga olime auto peal, mis läks sinna kuhu vaja - Elazigisse (6-7 tundi autoga). Juht oli usaldusväärne - politseinik. Sõime vahepeal toast-i ja rikkusime vähemalt kahtekümmet erinevat liiklusreeglit. Suhtlemine oli taaskord keeruline - juhi inglise keele oskus oli sama halb, kui meie türgi keele oskus.

Elazigisse jõudsime kella seitsme paiku õhtul. Üritasime juhile seletada, et tahaksime leida odavat hostelit, kuid ta viis meid ühte neljatärnihotelli, mis kuidagi ei sobinud meie hinnaeelistustega. Hakkasime siis ise otsima mingisugust öömaja ning selle jaoks üritasime leida turismiinfot. Kogemata sattusime korra hoopis teatrisse (ups) ning olukord tundus kergelt lootusetu.
Korraga saabus meie juurde üks tagasihoidliku olemisega tegelane, kes pakkus meile oma abi. Tüüp oli hästi häbelik ja abivalmis, viis meid veel paar kallisse hotelli ja üritas meile hinda alla kaubelda (mis jäi ikka endiselt liiga kalliks).
Korraga tekkis tal idee, et me võime tema kodus ööbida. Ta ütles, et tema usk (islam) kohustab teda meid aitama ja ta väga tahab meid aidata. Uurisime, et ega asjast tüli ei teki - ta arvas, et kindlasti ei teki, et võibolla ema on natukene üllatunud aga mingeid probleeme kindlasti ei esine.
Seega varsti olimegi tõelise Türgi pere juures tõelises Türgi kodus. Meid võeti väga lahkelt vastu - ema tegi kohe süüa ning meie rääkisime Eestist ja eestlastest. Pereisa ei olnud kodus, ainult ema ja 2 poega. Täiesti uskumatu tundus see, kui usklikud võivad mõned inimesed olla - nad ei olnud isegi kunagi kohvikus ega ööklubis käinud, sest see olevat liiga patune. Rääkimata siis muust. Nende jaoks ei tundunud imelik küsida naisterahva kaalu või kui aus olla, siis ma ei usu, et nad üldse naisterahvatega nii lähedalt suhelnud olid varem kui praegu.
Üks noormees oli profipoksija, kel olevat lootust isegi olümpiale pääseda, teine oli tagasihoidlikum, ei osanud üldse inglise keelt. E-maili aadresse ei planeeritud selles peres varem teha, kui ülikool läbi - muidu segab ju õppimist! Ja ema oli muidugi kodune - kes siis pesu peseb ja süüa teeb? Lahe oli see, kuidas ta uuris, et milline on meie finantsolukord (mis tööd isa teeb) ja kas me ka vallalised oleme. Tundub, et traditsioonilistes peredes korraldab tähtsaid asju ikka ema. Aga me olime ju nagu inglid ka (oma siniste silmadega).
Kultuuridevahetus oli muidugi suurepärane - see on üks selliseid kogemusi, mida kuskilt mujalt ei saa - see lihtsalt juhtub juhuse tahtel. Tegime koos pilti ka - midagi mäletuseks.

Magamiseks saime endale oma toa oma vooditega.

14.05. 2007 - Kayseri mäevallutamine ja tagasi Cappadochiasse :)

Magasime mõnusalt kella kümneni ning seejärel sõime hommikust (maasikatega! :D ). Kuigi olime planeerinud selle päeva matkamiseks oma võõrustajatega, siis selgus, et neil siiski ei ole aega minna meiega kõrgematesse mägedesse matkama. Selle asemel soovitasid nad meil minna vaatama mingeid lähedal asuvaid varemeid. Seda me muidugi teha ei tahtnud ning otsustasime vallutada läheduses asuva tipu (umbes 2000 m). Alustuseks võeti meid peale ja viidi mäe jalamile (ilma hääletamata), nägime teel ka kilpkonna. Seejärel jalutasime kuskil kilomeetri ning kaalusime hääletamist juhul, kui mõni auto peaks mööda minema. Auto tuligi ja otse loomulikult võttis meid peale. Tõus oli päris järsk ja vahepeal sõitsime otse kuristiku serval. Üleval asusime hoolega klõpsima - vaated olid suurepärased.

Muidugi selgus, et juht oli ainult meie pärast sinna tulnud ning kibeles nüüd meid tagasi alla viima. Meie seletamine, et tahame jala tagasi alla minna - matkata - ei jõudnud talle üldse kohale. Lõpuks ta siiski sõitis meist mööda ning suundus allapoole - meie aga alustasime retke mäe otsast alla lõbusalt lauldes.
Kui olime jõudnud poole mäe peale märkasime, et sama autojuht ikka ootab meid. Ei tahtnud ta aega rohkem raisata ning nõustusime ülejäänud tee autoga alla sõitma. Vaene tegelane oli nii mures meie pärast ikka.
Võtsime oma ööbimiskohast õhtuks asjad kaasa ning asusime teele bussijaama suunas eesmärgiga minna Göremesse. Saime õnnelikult 15 minutit enne bussi väljumist viimased vabad kohad (ilmselt broneeringu tühistus).
Kell 18.30 olime Göremes. Mõtlesime, et teeme ühe väikese matka enne Ucisari minekut - matkamiskohaks valisime Zelve kanjoni. Kanjon oli võrratu - imelised kaljud, kaljumajad ja hobused.

Ainus asi, mis meile muret tegi oli see, et kanjoni lõppu ei paistnud kuskilt ja kohe-kohe hakkas pimedaks minema. Lõpuks saime kanjonist välja ja leidsime teeraja, mis viis tagasi Göremesse. Päike loojus, ümberringi hämardus ning kaljud said kauni mõistatusliku ilme. Tagasi Göremesse jõudsime juba täielikus pimeduses. Kokku tuli umbes 10 km pikkune pisikene rännak.

Helistasime oma Ucisari tuttavatele ning nad lubasid meile järgi tulla. Mina sain hakkama suurepärase teoga ning suutsin saata meie Kayseri tuttavatele eksitava sõnumi, millega palusin neil meiega kohtuda Göreme kesklinnas pargis mošee lähedal. Pärast oli tükk tegu seletada, et tegelikult ikka ei ole vaja, et nad sinna tuleks :D
Ootamine oli tüütu tegevus, seega võtsime Katriniga pudeli veini, mis kohalike arvates oli alla igasugust arvestust (issand te joote seda 6 YTL äädikat?). Aga noh, minumeelest ei saanud kurta.
Varsti oli meie transport kohal ning suundusime Ucisari Ismaili juurde, kus oli veel peale tema ta noor sugulane. Kubilay oli sõitnud töö asjus Kayserisse, seega jäime teda ootama. Jõime natukene gini ja viskit (kes mida) ja ajasime juttu. Kui Kubilay tuli, läksime kohvikusse ja chillisime seal edasi. Magama saime kuskil kella nelja paiku - oma privaatsesse tuppa.

13.05.2007 - Cappadochia

Hommikune äratus oli kell 7, sest tahtsime varakult Cappadochiasse rändama minna. Kahjuks ei olnud meil võimalik minna planeeritud 8.30 bussiga, mis alustas teed ööbimiskoha lähedalt, kuid see-eest õnnestus meil peale väikest seiklust kesklinna ja bussijaama vahepeal jõuda 9.00 bussile Göremesse. Sõit kestis tund ja 20 minutit.
Göremes külastasime vabaõhumuuseumit (10 YTL), seal oli palju chimney-maju ja kirikuid - üks vanem kui teine (kõik nad pärinesid varakristlikest aegadest Türgis). Üldiselt võib öelda, et kui oled näinud ühte, olid näinud neid kõiki (ja selleks ei ole vaja isegi muuseumi minna).

Peale vabaõhumuuseumi külastust otsustasime hääletada Ucisari, kogu ala kõrgemasse punkti, kus asub kindlus. Kohe peatus esimene auto ja viis meid natukene edasi. Tõstsime uuesti käe - jälle peatus esimene auto. Seekord oli tegu giidi-hotellipidajaga, kes pidas oma kohustuseks näidata meile parimaid panoraamvaateid ja sõidutada meid siia-sinna ringi, et näidata kõige ilusamaid kohti. Ja need vaated olid tõepoolest vapustavad.

Göreme org...

Tuvide org

Muuseas pakkus sõbralik türklane meile võimalust oma pansionis tasuta ööbida või kui me seda ei taha, et me võtaks ta telefoninumbri ja helistaks, kui meil peaks midagi vaja olema. Tüüp oli meie pärast nii mures - kaks tüdrukut ja üksinda - nii ohtlik ju.
Ucisari kindlusest (pilet 1,5 YTL ISIC) võis näha kogu Cappadochiat. Cappadochia tähendab tõlkes tegelikult ilusate hobuste maad. Ucisar on kogu ümbruskonna kõrgeim punkt - vanasti saadeti siit suitsusignaale. Must suits tähendas lähenevat ohtu - vaenlane ligineb - pugege maa-alustesse linnadesse peitu! Valge suits aga tähistas ohu möödumist - nüüd on jälle julge välja tulla.

Korraga kogunesid taevasse mustad pilved ning õhus oli tunda "vaikust enne tormi". Ostsime endale paar kivist muna ning asusime ruttu hääletama. Esimene auto peatus just sel hetkel, kui langesid esimesed vihmapiisad. Me tahtsime minna Kaymaki maa-alusesse linna ning kui me seda kohta autos olnud noormeestelt küsisime, siis nad kehitasid õlgu ja ütlesid, et ok, sinna nad just lähevadki.
Pärast tuli muidugi välja, et neil polnud algselt plaanis minna kaugemale kui 100 m poeni :) Igal juhul jõudsime edukalt Kaymaki maa-aluse linna juurde, kus meile tehti koheselt piletid välja. Kui üritasime ise maksta, siis vaadati meid väga kurja pilguga - et nagu nalja teete või? Tüübid tulid ise ka meiega maa-alusesse linna. Linnal oli kokku seitse korrust allpool maapinda ning käigud olid nii kitsad, et vahepeal tuli lausa kükkis käia. Ütleme, et inimesel üle 185 cm või üle 80 kg pole seal küll võimalik liikuda (ma kahtlustan). Parim nali oli muidugi see, kui me olime seitse korrust maa all ja vool läks ära. Õnneks päästsid meid telefonid ja fotoka välk :)

Peale maa-aluse linna külastamist tegid poisid - Kubilay ja Ismail - meile ettepaneku lõunat sööma minna. Väljas sadas kõvasti ja võtsime ettepaneku vastu. Sõitsime tagasi Ucisari, kus üks poistest omas (pigem ma siiski kahtlustan, et ta isa omas) kohvikut. Kahjuks ei osanud noormehed eriti inglise keelt ja rääkisid selle asemel prantsuse keelt, kuid kuidagi me suheldud saime. Sõime ära suure hulga Türgi pitsat ja jõime õlut. Selle aja peale oli vihmasadugi järgi jäänud ja väljas säras taaskord päike.

Cherefe! (või kuidas see nüüd oligi...)

Järgmine idee oli sõita natukene Cappadochias ringi ning seda me ka tegimegi. Üks poistest haaras poest pudeli veini ning suundusime jõe äärde karjamaale piknikule. Ma ei saa mainimata jätta, et vahepeal õnnestus meil manustada suhteliselt suur kogus dondürmad (jäätist noh :p).




Piknikukoht oli minu ja Katrini jaoks suhteliselt kummaline - selles jões ja rohtu kasvanud karjamaas ei olnud midagi erilist (samas kui mujal ümberringi olid ju ilusad mäed!). Aga vähemalt seltskond oli tore. Üritasime tüüpe harida keskkonnakaitse kohapealt, aga see oli lootusetu üritus. Jõgi oli nende jaoks kanalisatsioonitoru, mitte koht kus ujumas käia. Ega täiskasvanud inimesi ümber ei kasvata.
Peale pikniku sõitsime tagasi Ucisari (mainin ära, et autojuht jõi ainult pool topsi veini, seega oli ta täiesti konditsioonis autojuhtimiseks). Meie uutel sõpradel tekkis idee minna mootorratastega sõitma - mõeldud-tehtud. Kihutasime oma kaks tundi ümbruskonnas ringi - nägime imelisi vaateid ning nautisime kiirust.

Peale mootorrattasõitu jõime klaasi teed ning käes oli aeg hakata mõtlema Kayserisse tagasi saamise peale (pimedaks läheb siin 20 minutiga). Poisid üritasid meile kolmes erinevas külas bussi leida, kuid vabu kohti ei olnud. Leppisime kokku, et tuleme neile järgmisel õhtul uuesti külla (järgmiseks päevaks olime planeerinud oma Kayseri võõrustajatega matka) ning asusime hääletama. Alla minuti ja saime peale. Autojuht viis meid ilusti meie maja juurde ära (veelkord: külalislahkus!).
Ostsime endale natukene tomateid ja suundusime oma võõrustaja juurde. Kuigi olime tohutult väsinud, istusime seltskonnaga koos veel natukene üleval ja üks võõrustaja sõber mängis meile Türgi traditsioonilist muusikat. Korteris oli 5 Türgi meest ja meie, aga ma võin südamerahuga öelda, et ohu protsent oli null.
Uni tuli see õhtu hea...